Neljapäev, 2. september

Liisu naeris, sidus kõik nööri otsa, mis ise pikemaks venis, jatõmbas seda. "Läki." lausus ta ülima rahuga.

(Liisu? See sigatüügas...)

(Ups.)

OT:Okei,mul pole kohe ÕRNA aimugi mitmes tund praegu on,aga ma siis kirjutan vahetunnist,kuskil päeva keskel. Teiseks,kui on keegi Rawenclaw`lane,kes saaks mulle õelda mitmes ja mis tund praegu on,siis kirjuta postkasti.
*******
Crystal väljus klassist. Tal oli suhteliselt halb tuju. Ta polnud leidnud endale ühtegi uut sõpra,ja ta ei teadnud,kas ta kujutab ette,või vaatasid kõik teda kogu tunni kuidagi imelikult. Tund oli olnud suhteliselt lihtne,paljud asjad mida õpetaja rääkis oli Crystal juba lugenud. Nüüd kõndis ta kiirel sammul koridoris,ja arutles parajasti selle üle,kas saata emale kiri täna või homme,sest ema oli käskinud kirjutada vähemalt kord nädalas. Jõudnud otsusele,et ta saadab kirja ikkagi täna,keeras ta nukralt ümber nurga.

(Koolipäev on üldse ära jäänud tundub.)

(Nojah,keegi tundides ei käi)

(Palun! Ma ei oska enam midagi öelda! Sorri, tapan ennast kuidagi ära vms.)

Cris luges parajasti puhketoas, kui lendas sisse tema öökull. Tal oli küüniste vahel huilgaja. "TULE KOHE KOJU!!!" karjus keegi kileda häälega kui Cris tolle lahti võttis. Ta jooksis ruttu majavanema juurde ja rääkis talle kogu loo. "Mine floopulbriga..." ütles majavanem ükskõikselt. "Okei." noogutas Cris ja jooksis kamina juurde, võttis peotäie floopulbrit ja viskas kaminasse. "Wendrack!" hüüdis ta. "Mis koht on Wendrack?" pomises ta siis ja pigistas silmad kinni. Ta kukkus kuhugi musta ruumi. Viimane heli mida ta kuulis oli kile kriiskamine ja hüüd: "Avada Kedavra!". (Ma tõesti ei osanud enam.)

(Heii! Mina ka vahepeal ei osanud, kõikidel on selliseid "auke"! Miks sa ometi ära surid? Jutusta vähemalt veel vaimuna, kes su ära tappis või midagi.)

(Ära sure ära! Kuule,mul on ka praegu auke,aga ikka kiusan teisi oma õudse kirjaoskusega!)

(Ok, elan vaimuna. Sigatüükas.)

(Kahju, et ära surid ... T__T )

(Tore et sa vaimgi oled. Mängime.)

(Niisiis,ma ei tea mis tund on,aga võib ma siis kirjutan midagi suvalist?)
Crystal sammus aeglaselt nõiajookide klassi poole. Ta vihkas seda tundi,kuna oli kuulnud kui palju seal õppida antakse. Ta üritas meelde tuletada,mida ta oli raamatust lugenud nõiajookide kohta. Nõiajookidel on suurem või väiksem maagiline jõud. Nõiajookidega tuleb olla väga tähelepanelik,sest kui kasvõi üks koostisosa ära jääb ja nõiajooki tarbitakse,võib see välja tuua suuremaid ja väiksemaid kahjustusi. Ta ohkas kurvalt. Juba teadmine,kui ohtlik aine see on viis ta tuju nulli.

(Uhh, ma ütlesin et tunnid jäid ära!)

(No okei,ma siis kõmbin puhkeruumi. )
Crystal kõndis vaikselt puhkeruumi poole. Tunnid olid ära jäänud,see oli hea. Nüüd kavatses ta hakata lugema raamatukogust kaasa võetud pataka raamatuid. Jõudnud puhketuppa vajus ta väsinult ühte tugitooli istuma. Ta võttis kätte raamatu ja hakkas seda lugema. See oli lendluudpalli reeglite raamat. Ta küll teadis kuidas see mäng käis,kuid mitte alati ei saanud ta väljakul toimuvast aru,lniiet tahtis ta reeglid ära õppida.

Marla tiris nööri eriti tugevasti. "Inimesed, liigume!"

Miseria oleks peaaegu kukkunud, kuid sai õnneks tasakaalu tagasi ning astus seejärel edasi.

(Ma liiigun kõigi eest natuke.)

Nad jõudsid metsaserva. Seal Marla noogutas, lint hüples. Ta sikutas natuke nöörki ja jalutas otse metsa.

Miseria pilgutas hämaruses silmi ja astus edasi. Metsa puud olid väga kõrged ja tekitasid isegi mingis mõttes elevust. Tore, et nad olid nähtamatud. Kes teab, äkki oleks mõni professor teada saanud, et nad on metsas siis oleks neil suur jama kaelas.

OT: Teadke, et ma hoian teil silma peal.

OT: Olgu xD

Miski metsas tekitas kõhedust. Maas oli siniste sädemete hunnik. Marla kummardus ja tõmbas sõrmedega läbi sädemete. "Veider.."

Hayley istus raamatukogus ja luges raamatut, "Sigatüüka Ajalugu".

Cris hõljus masendunult läbi ühe seina. Kes mu tappis? Miks? Ja mis koht se Wendrack oli? Jah, kohe kui Cris oli surnud, oli ta siia sattunud. Cris istus ühele aknalaudadest ja vaatas mõtlikult õue. Talle ei meeldinud surnud olla. Ta nägi kuidas rõõmsad õpilased temast möödusid. Cris ohkas ja silmitses uuesti väljas voogavat rohelust. Korraga ta nägi, et tema vanemad astuvad lossi. "Ema, Isa!" oleks tahtnud Cris karjuda, kuid siis tal tuli meelde et ta on vaim. Vaimuna ei julgenud ta ennast rahvale ilmutada. Lapsed kes temast rõõmsalt mulisedes möödusid ei näinud teda samuti, sest siis kui keegi parasjagu tast möödus tegi ta ennast nii pisikeseks kui sai ja teda ei pandudki tähele. Cris häbenes, et ta vaim oli.

[Enam ei käi jah?]