Neljapäev, 2. september

Sylvia oli juba ammu ärkvel aga tõusis alles nüüd püsti, pani riidesses ja hakkas vaikselt Suure saal poole minema. Kui ta sinna jõudis läks ta unise peaga Gryffindori lauda ja istus ühe tüdruku kõrvale. "Tere hommikust." ütles ta tüdrukule, ise samal ajal endale toitu võttes.

Tere vastas Marla ja ajas muna sülle.

Lily vaatas kella. See näitas natuke seitse läbi. Lily ohkas, pani riidesse ja läks alla. Ta polnud silmatäitki maganud. Lily istus Rav'i lauda. Just siis, kui ta röstsaia närima hakkas, tuli Davis alla. "Jomh. Mis esimene on?"
"Muundamine. Sina võitsid järjekordselt."
Davis tõstis pöidla. "Koos gryffidega." lisas Lily. Davis turtsatas. "Miks sul selline nägu on?"
"Mul ei tulnud und."
"Ja sa ei maganudki?" Davisel oli veel imelikum nägu kui Lilyl. "Ei."
Davisel oli imelik näu, ent Lily suskas talle viis eurot pihku.

Sylvia võttis muna ja peekonit ning hakkas sööma. Ta oli väga näljane.
"Mis sinu nimi on?" küsis ta ühel hetkel enda kõrval istuvalt tüdrukult ning määris röstsaiale võid peale.

"Sylvia" vastas ta naeratades

Sansa ärkas. Ta jäi silmitsema tumedat baldahhiini oma pea kohal ning ta vajus mõttesse. Jälle Sigatüükas. See mõte ei tekitanud temas erilist vaimustust, kuna tal polnud siin koolis ühtegi sõpra. Ta vaatas kella ning nägi, et hommikusöögi lõpuni on jäänud veerand tundi. Tüdruk vihkas vara ärkamist. Ta tõusis ja läks unesegaselt pesema. ta pritsis endale vett näkku ning lõpuks ärkas korralikult üles. Ta riietus ja pani selga oma koolivormi. See ei meeldinud talle samuti. Rohkem meeldisid talle lihtsad püksid ning tavalised riided.
Ta vaatas tunniplaani ning pakkis selle järgi oma õpikud kotti. Ta vinnas selle selga. Kott oli raske ning Sansale ei meeldinud ka see. Ta läks magamistubade trepi jurde ning avastas, et see oli hoopis liugtee. Ta turtsatas. Ei tea, kas mõni poiss eksis unise peaga ära? ta lasi ettevaatlikult alla ning läks puhketoa ukse juurde. Ta avas maali ning lipsas selle taga olevasse koridori. Lugematutest treppidest alla kõmpides leidis talle ,et need trepid ei meeldi talle samuti. Ta mõtles Nathanyle ja Simonele. neid oleks tüdruk tahtnud üle kõige näha. Ainuke asi, mis talle kooli juures üldse meeldis, olid tunnid ning võlukunst. Ta tahtis seda õppida. Ta tahtis saada auroriks nagu tema isa oli olnud.
Suur saal oli rahvast täis nagu ikka. Sansa manas näole kõrgi näo ning kõndis sirge seljaga Gryffindori laua juurde. Ta otsis kohta, mis asuks teistest võimalikult kaugel, kuid sellist polnud. Ainult paar kohta laua taga oligi ning Sansa istus ühele neist. Ta võttis endale paar võileiba ning asus vaikselt sööma. Ta kuulas enda kõrval istujate juttu. Temast parem istusid vist keegi Marla ja Sylvia.

Marla noogutas. "Tore."
Tüdruk tundis natuke kohmetust ja jäi vaikseks, ning ladus võileivale kurguhunniku.

Nimi näris mõtlikult praetud kalapulki, üht oma lemmikrooga. Ravenclaw'i oli tulnud kõige rohkem rahvast juurde ja nüüd tundus, et kogu inimmassei rtaha laua äärde ära mahtuda.

(Sa olid ju Hupelpuffis)

Galina ärkas. Ta vatas kella. "Oihh, peaaegu seitse!" Enam ta sööma ei jõudnud. Gal pani ruttu riidesse, käis pesemas, pani koti kokku ja läks esimese tunnikoha poole.

(Mis Slythil esimene on?)

(Ämh...nõiajoogiud.)

[Gryffindoril? (esimene tund)]

Sansa oli omale putru ette tõstnud ning kühveldas seda endale mornilt sisse. Ainuke positiivne asi uue aasta juures oli see, et nüüd sai ta ka legaalselt Siganurmes käia ning koos oma pere ja sõbraga koos olla terve päeva. Muidugi, salakäigu kaudu võiks ta minna ka nädalavahetusel... Ta lõpetas tusaselt söögi ning kõmpis esimesse tundi.

Sylvia lõpetas söömise ja tõusis püsti. Ta hakkas saali ukse poole minema, kuid oleks peaaegu ühe teise tüdrukuga uksel kokku põrganud. Tüdruk tundus olevat Sylviast vanem ja näis morn ja üksildane. Kui nad olid saalist väljunud, naeratas Sylvia ettevaatlikult tüdrukule ja ütles: "Tere,"

Sansa oleks peaaegu ühe teise tüdrukuga kokku põrganud. Sansa vältis teda ning üritas minema jalutada, kuid too teine tüdruk veel teretas teda. Sansa vastas turtsakalt:
"Mul on kiire," ning sisenes pisut kiiremini ühte suvalisse koridori.

Tüdruk nähvas midagi vastuseks ning kadus ühte koridori. Sylvia vaatas nördinult tüdrukule järele ja hakkas klassi poole suunduma. Tüdruk tundus nii üksildane ja kibestunud.

Sansa kiirustas klassiruumi. [Ütleme, et tal hakkasid ee... mustade jõudude vastane kaitse.] Õpetaja seisis juba klassiruumi ees ning mõned õpilased istusid oma kohtadel. [Oletame, et õpetaja on keegi... professor Eduard Equus?] Sansa vajus kuhugi klassi ääres asuvasse pinki ning pani õpiku lauale. Ta võttis oma võlukepi välja ning jäi ootama.
Veel mõned õpilased kiirustasid sisse ning Equus viibutas võlukeppi. Uks sulgus.
"Tõuske püsti," ütles õpetaja. Õpilased tõusidki ning jäid ärevalt õpetajat vaatama.
"Täna me õpime peletisega võitlema," lausus õpetaja. Ta osutas oma kirjutuslaua sahtlile, mis rappus ja logises.
"Ma avastasin ta suvel, ta oli sinna elama asunud. Seega ma säästsin ta teie jaoks, nii et te saate harjutada," ütles ta ning viibutas jälle võlukeppi. Lauad libisesid seinte äärde ning õpilased jäid keset klassi seisma, mõnel võlukepp käes.
"Kui peletis sealt välja tuleb, muutub ta selleks, keda sa üle kõige kardad," rääkis õpetaja. "Kuid sina ei tohi karta ning pead mõtlema sellele, mis ta naljakaks muudaks ning siis hüüdma: "Riddikulus!" Peletis muutubki siis selliseks. Kuid peletise hävitab naer." Õpetaja seletas veel pisut ning lõpuks ütles:
"Otsige nüüd kõik oma võlukepid ning võtke järjekorda."
Need, kellel võlukepp oli kätte juhtunud, hakkasid kohe trügima. Sansal oli üsna ükskõik, millisel kohal ta on, kuid peletisega võitlemist ootas ta huviga. Ta isegi ei teadnud, kelleks ta peletis muutuda võiks. Ta mõtles igasugustele elukatele ning muudele asjadele. Järsku tulid talle meelde manamähkurid.
[Manamähkurite kohta igaks juhuks, kuna nad on mainitud vaid ühes lisaraamatus.]

Spoiler:

Nad olid perega kunagi Kanaaridel puhkamas käinud. Isa oli siis veel nendega. Nad magasid kõik ühes toas ning äkki ärkab Sansa üles. Ta näeb oma voodi kõrval koletut varju ning karjatab. Manamähkur hakkab teda kägistama... See oli kohutav tunne. Sansa mäletas seda siiani. Siis oli isa karjatuse pärast üles ärganud ning Patronuse lausunud ja manamähkur vabastas Sansa. Tüdruk judises ikka veel, kui ta sellele mõtles.
Aga milleks naljakaks manamähkurit muuta? Ee... muuta ta klouniks? Natuke mõttetu. lasta mantlil kokku kukkuda? See ei ole ju naljakas... Tüdruk mõtles tükk aega ning otsustas lõpuks ühe variandi kasuks.
Varsti tuligi Sansa kord. Ta astus ette, oma tavaline ilme näol. Peletis muutuski manamähkuriks. Sansa vaatas seda ning talle tuli kananahk ihule. Elukas meenutas talle selgelt seda ööd. Kuid see ei olnud manamähkur.
"Riddikulus!" hüüatas ta, püüdes vältida hääle värisemist. Manamähkur sai endale inglitiivad ja aupaiste. Sansa turtsatas, kuid hoidus naermast, kuna mitmed õpilased polnud veel peletisega vastamisi astunud. Rahulolevalt astus ta kõrvale järgmiste õpilaste katseid jälgima.

(Kolmandal niisiis MJVK. Esimesel muundamine.)
(Equus! Hobune.)

Marla kiirustas muundamise klassi. Nende õpetaja oli endiselt nagu läbi aegade ( ) McGonagall. Kõik oli nii nagu Marylou oli räkinud. Nad pidid tikku nõelaks muutma.- Ent paistis, et Marlal veab - ta tikk läks üleni hõbedaseks, sellel olid terav ots ja silm, aga päris nõel see polnud. Marla vaatas ringi. Teistel oli peamine kas teravaks või hõbecane, aga nii palju kui tal polnud. ingkäiku tegev McGonagall jõudis sinna. "Preili Middlestone! Väga tubli! 10 punkti Gryffindorile!" ütles ta. Mõned klassikaaslased vaatasid Marlat kadedalt, aga pördusid siis oma töö poole.

(Ma tean jah ,et hobune. xD Mina mõtlesin selle nime. Ma olin tal siis külas.)

Sylvia mõtles ikka sellest tüdrukust. Ta ei suutnud keskenduda ja tikk läks põlema. Ta võttis uue tiku. Tal läks kümme minutit kuni ta lõpuks sai hakkama. Edasi oli kergem.

Marla märkas Sylvia õnnetust. Ta pööras ümber ja küsis: "Kas sulle muundamine meeldib?"

Regina surkis ettevaatlikult enda tikku. Äkitselt kerkis suitsupilv, mis ajas tüdruku köhima. Kui suits hajus, nägi ta, et tikk oli kuldseks muutunud. Ma tahtsin, et ta hõbedane oleks, mõtles tüdruk pettunult. No muutu juba nõelaks! vihastas ta mõttes ja osutas võlukepiga tikule. Seekord oli tikul nõelasilm ja terav ots, kuid oli säilitanud kuldse värvuse. Regina jõllitas seda.

Marla läks koridiori. Ta vaatas tunniplani, järgmine oli nõiajoogid Slytheriniga. Marla otsis klassi üles. (Oletame et õpetaja on...keegi Melanie Marcace)
Tüdruk sisenes. Mõned õpilased olid juba kohal. Marla istus, pani asjad valmis ja hakkas õpikut lugema. Korraga käis hele sähvatus ja Marla tajus paremas käes valu. Ta vaatas ringi. Üks slythikas irvitas omaette. Marla vihastas. Siis tuli õpetaja klassi. "Professor!"
"Jah?"
"Mul..juhtus käega midagi."
Ja lisas väga vaikselt: "Ma arvan et üks õpilane tegi."
Professor Marcace kortsutas kulmu. "Mine haiglatiiba."
Marla läks klassist välja. Ta kuulis, et õpetaja küsis: "Öelge nüüd, kes seda tegi?"

Sylvia vaatas Marlale järele. Oi, ei. Slytherin. oigas Sylvia. Carlil olid pidevalt pahandused olnud tänu slytherinlastele. Osad poisid selja taga sosistasid talle midagi ülbelt kõrva aga ta ei teinud teist nägugi.Ta ei suutnud keskenduda. Vahepeal üks Slytherini tüdruk üriitas talle mingit koostis osa sülle ajada aga Sylvia jõudis selle talle endale peale ajada.

Õpetaja McGonagall astus klassi. Sansa leidis end mõtlemast, et kui vana too õpetaja küll olla võib. Ta oli ju õpetanud siin juba Harry Potteri ajal. Kuid tundus, et tema iseloom polnud grammi võrragi muutunud. Karmil ja vastuvaidlemist mitte taluval toonil ütles ta:
"Alustame tunniga. Istuge."
Klass täitus toolijalgade kriipimisega, kuid jutuvada polnud. McGonagall suutis selle vaevata kõrvaldada.
"Täna me õpime mardikate muutmist nööpideks," ütles ta. Olles andnud veel mõned juhised, viipas a võlukepiga ning iigaühe laua peale maandus paar mardikat. Üks tüdruk kiljatas, ta ilmselt kartis putukaid. McGonagalli pilk sundis ta kohe vait jääma.
Sansa silmitses oma mardikaid ning asus tööle.
Pärast viit minutit oli ta laual üks ilma aukudeta ning üks täitsa korralik nelja auguga nööp. Hetkel üritas ta kolmandat mardikat, kes oli ilmselt otsustanud laualt alla kukkuda, kinni hoida.
"Impedimenta!" ütles ta mardikale, kes siis loitsu mõjul paigale jäi.
Sansa suunas võlukepi mardikale ning muutis sellegi nööbiks. Nööp oli täitsa ilus, ainult et sellel olid veel tundlad küljes. Sansa ohkas ning proovis veel kord. Tundlad kadusid. Ta üritas ka aukudeta nööbile auke muretseda, kuid see ei õnnestunud.
Kui McGonagall oma ringil Sansa juurde jõudis, kiitis õpetaja tüdrukut.
"Tubli, preili Stark! Kümme punkti Gryffindorile!"
Sansa naeratas rahulolevalt.
Õpetaja jõudis parasjagu klassi ette ning sõnas:
"Need, kellel on valmis, võiksid juba kodutööga alustada."
Sansa kuulatas. Kodutööks oli jälle kirjand. Kuid tal polnud tinti... Ta keskendus hoopis esimesele nööbile aukude tekitamisele, kuid ta oli närvis ning sellest ei tulnud midagi välja. Üks poiss tagapingis sosistas teisele midagi. Too itsitas. Sansa oli üsna kindel, et see käis tema kohta.

Marla jõudis haiglatiiba. Proua Pomfrey tuli talle vastu. "Mis juhtus?"
"Mul juhtus käega midagi." seletas Marla. Proua Pomfrey uuris kätt. "Üsna tõsine. Loitsuga kangestatud lihased ja närvid. Sa pead mõneks ajaks haiglatiiba jääma."
Marla ohkas ja istus talle näidatud voodile. Proua Pomfrey saatis samal ajal öökulli aknast välja. Marla teadis, et see on professor Marcace'le.