Kellu Järjekas - Arya .

Hoitan. Love-story Et siis seda järjekat saab nii siin kui ka mu blogis lugeda (kelluisfreaky.blogspot.com)

#1
Minu ees seisis kauni helesinise kleidiga tütarlaps. Tal olid pikad kaunid lokkis juuksed ja neiu pähe oli asetatud väike hõbedane kroon. See tüdruk oli printsess. Ma vaatasin teda tükk aega ning imetlesin tema ilus. Nii uskumatu nagu see tundus, ma avastasin, et see olen Mina. Jah, mina. Häbelik, kuulekas, arglik tüdruk, mina.
„Arya! On aeg!“ lausus üks neiu ukselävel. Ma ei tea miks, aga ma järgnesin talle. Ma kõndisin läbi kauni halli õue poole. Märkasin, et aias seisis purskaevu juures keegi meesterahvas. Ta oli seljaga minu poole. Köhatasin ja ta pöördus ümber. See oli kõige ilusam poiss, keda ma iilagi olin näinud. Tal olid kaunid pruunid juuksed ja need silmad. Oh jummel, need kaunid pruunid silmad. Tundus nagu sa võiksid lausa uppuda nendesse, kui just keegi sult käest kinni ei võta.
„Arya?“ päris ta. Noogutasin. Ta haaras mu käe ja suudles seda. Ta ütles oma nime, aga ma ei kuulnud seda selgelt. Ma vaatasin meest tükk aega. Ta nõjatus lähemale, et suudelda mind.
„ARYA!“ hüüdis keegi. Ma avasin silmad.
„Kuidas sa julged tunniajal magada?“ kraaksatas õpetaja. Minu füüsika õpetaja – Susan Pig. Ta isegi nägi välja nagu üks korralik rasvunud siga. Ma vaatasin klassis ringi. Kõik vahtisid mind. Piinlik.
„Mul ei jää midagi üle. Ayra, peale tunde!“ lausus ta. Pobisesin paar sõimusõna. Oli jäänud veel üks tund ja mind jäeti nüüd peale tunde. Õpetaja hakkas klassiees rääkima hõõrdejõust ja ma haigutasin. Vaatasin kella. Tunni lõpuni oli jäänud veel 5 sekundit, 4, 3, 2, 1...tirr! Kargasin laua tagant püsti, viskasin asjad kotti ja jooksin klassist välja. Järgmine tund oli vene keel. Kõndisin teise korpusesse vene keele klassi juurde.
„Ayra!“ hüüdis Kyle, lühikeste pruunide juustega sinisilmne tüdruk, minu parim sõber.
„Ei vedanud, et jäid peale tunde Pig-iga!“ lausus ta
„Nagu sa oled vist märganud, elu on ebaõiglane!“ sõnasin ma. Kyle tahtis midagi vastata, aga ta jäi ikka vait. Me jälgisime, kuidas poisid jälle footballi mängisid. Peale vene keele tundi ma jalutasin tagasi esimese korpuse poole ning läbisin ka garderoobi. Mu õde, õigemini mu kaksikõde Elisa, kudrutas seal poistega. Loomulikult kedagi ei huvitanud neiu iseloom, vaid tema keha. Elisa oli kooli populaarseim ja poiste seas kõige ihatum tüdruk ja mina olin ei keegi. Kuid mulle meeldis olla ei keegi. Ma armastasin lausa seda. Ei mingeid poisse, kes su tagumikku vahtisid suu ammuli, ila jooksmas. Mõte, kui ma oleksin hoopis selline nagu Elisa, tekitas minus külmavärinaid. Kuigi ta kisas mind vahetevahel, oli mul ikkagi tast hale. Ma kõndisin Elisast mööda ning ta peatas mind.
„Kuulsin, et jäid Pig-iga peale tunde. Tahaks teada, mida ema sellepeale ütleb,“ irvitas ta.
„Elisa!“ hüüdsin. Viimane asi, mida ma tathsin oli see, et ema saaks teada sellest, et olen jälle peale tunde jäetud. Ma olin sel veerandil juba viis korda peale tunde jäänud.
„Palun ära räägi sellest emale. Ütle... umm.. ütle, et ma aitan Kyle-i matemaatikaga!“ anusin.
„Vaatab,“ muigas Elisa.
„Elisa! Arya! Lähme!“ hüüdis Micheal, mu vend.
„Arya ei tule!“ lausus Elisa, võtits oma jope ning lahkus Michealiga. Ohkasin.

Avasin korteriukse ja tahtsin oma tuppa hiilida, kuid ema hüüdis köögist, „Arya! Siia
ja kohe!“
Ohkasin. Elisa oli öelnud emale. Lohistasin ennast kööki. Mu ema, Madison, istus laua taga ja jõi kohvi.
„Miks sa jälle peale tunde jäid?“ päris ta leebel häälel.
„Jäin füssa tunnis magama,“ sõnasin ma. Ema turtsatas, kuid lausus siis, „kui sa jääd ükskord veel peale tunde, on sul arvutikeeld aastaaega!“ hüüdis ta,“selga?“ Noogutasin ja vantsisin oma tuppa. Me elasime tigutornis. Paps oli ostnud meiega kõrvuti oleva korteri ja need kaks korterit teinud üheks korteriks. See oli nüüd hiigelsuur korter. See oli isegi suurem, kui üks tavaline maja. Mul oli õnneks oma tuba ja oma vannituba. Ei pidanud Elisaga jagama. Minu tuba oli helerohelistes toonides ja mul oli suur baldahhiiniga voodi. Viskasin oam koolikoti voodile ning seelendas voodil pikutava kassi peale. Ta kräunatas ja puges koolikoti alt välja. Ma ei teinud sellest välja. Panin arvuti käima ja vahetasin kooliriided kodu omade vastu. Vaatasin internetist paar asja üle ning panin siis muusika käima ja proovisin hakata õppima. Olin juab peaaegu matemaatikaga lõpuni jõudnud, kui telefon helises.
„Arya kuuleb,“ laususin.
„Tere. Kas soovite tellida ajakirja „Kyle-il on mega hea uudis?“küsis üks madalama häälega inimene.
„Jaa. Kui see on tasuta,“ laususin.
„AUSALT ARYA! TEAD MIS!“ kriiskas Kyle rõõmsalt ja ma pidin telefoni kõrvaäärest kaugemale tõmbama.
„Nooh?“ küsisin ettevaatlikult ja valmistusin selleks, et jälle uut kriiskamist kuulata.
„Mu sugulane, Jason, tuleb meie klassi!“ hüüdis tüdruk rõõmsalt.
„Nii. Ja miks see hea on?“ pärisin.
„Noh. Lahe ju!“ lausus neiu.
„Mm, ei.. noh ma ei tea. Mind eriti ei huvita see,“ sõnasin ilmetult.
„Mhh,“ ütles Kyle. Tundus, et ta oli solvunud.
„Elisa rääkis?“ pakkus ta siis.
„Jaa. Emps ütles, et kui veel nii juhtub siis arvutikeeld aastaaega.“
„Auts.“
„Jah.“ Ohkasin,“kuule ma nüüd õppima. Omme näeme.“

Kuule, see on hea, lase edasi

Onjah hea