1. september, teisipäev

OT: Oih, ma ei arvetsenud-.-

Kas me oleme kohal? küsis Rene

"Ma arvan, et varsti küll," arvas Brietha ja hakkas erutusest värisema.

Liisu ronis taksost välja. "Imelik.. Ma olen siit tuhandeid kordi mööda käinud ja pole eales arvanud et see võiks olla mingi võlukool..."
Ta sättis koti paremini kätte ja osutas teise käega Kivi ristmiku poole. "Seal, natuke edasi, käisin ma enne koolis...Kreisi. Ma loodan et keegi mind ei näe, meil oleks praegu kehalise tund."

Miseria, kes oli samuti end taksosse istuma seadnud, astus välja ja vahtis maja mis nende ees laius. Viinud pilgu Liisule, noogutas ta . ,,Ma poleks samuti elu sees arvanud, et üldse siin võlukoole on!" pomises ta uskumatult ning võttis enda kohvri ja astus ettevaatlikult edasi, justkui kartes , et hetke pärast tulevad mingisugused mugud plärisema. Viinud aga pilgu muigega kooli poole, kuhu Liisu osutas, kergitas ta kulmi. ,,Noh, minu kool on siit kaugel ja keegi ei saaks mind süüdistada selles... Kas läheme?" küsis ta etteheitval toonil .

Liisu naeris ja tiris teised kaasa. Kuni väravani oli kõik tavaline. PÄRAST väravat vajus tal suu lahti. Tagasihpidliku majakese asemel oli KAKS vägasuurt lossi. Lausta ilmatumat. VVM oleks ühte lossitorni ära mahtunud. Liisu ististas. Üks maja oli nende RNA, etine aga suurte oma. "Läki!"

Üks asi on kindel bomises Rene ja läks.

Miserial vajus suu ikka päris lahti, kui ta nägi maja asemel kahte lossi. ,,Kui see on meie kool, siis ma olen kindel, et ma ei taha siit niipea lahkuda!" lausus ta Liisule järgnedes.

Helene oli õpilastesummaga kaasa läinud, oma õed rahvahunnikus ära kaotanud ja riivis koos teistega maja juurde. Ta ei saanud aru, kuidas kõik see rahvas sinna sisse ära mahub, aga kui ta väravatest sisse astus sai ta sellest kohe aru. "Võimas..." sosistas ta lummatult ja pani tähele, et ta oli seisma jäänud. Ta võpatas ja kõndis siis ruttu edasi. Ta oli koos teiste õpilastega juba kooli sisse jõudnud. Helenel jäi hing kinni. Tõesti, kuidas saab üks maja nii kena olla! Ja nii puhas? Muidugi, see on ju võlukool... tuletas Helene endale meelde. Ta kõndis paarile inimesele otsa, kes tema peale sisisesid. Ta nägi enda ees tuttavat kuju. "Gwen!" ohkas Helene kergendunult ja jooksis tüdruku juurde. Ta sikutas teda mantlist "Kuhu te kadusite Yoga?" küsis ta ja ei pööranud pilku saalilt kus ta seisis. Ta tõstis pilgu, kuna ta õde ei vastanud talle. "Ups!" sosistas ta. See ei olnudki Gwen, ega isegi Yo! "M.. ma.. ma..." kokutas Helene ja hakkas taganema, aga tal polnud eriti võimalust kuhugi liikuda, nii palju rahvast! Kuna tüdruk oli suhteliselt lühike, arvas Helene, et ka tema on 1. klassist. "Te..Tere! Minu nimi on Helene Marianne! Mi.. mis sinu nimi on?" küsis ta ühe hingetõmbega.

OT: Ma arvan et meie

Liisu keeras kannapealt ümber. "Ee.. Tere. Liisu."

Rene keeras ka ja ütles Ja mina Rene.

Liisu keerutas pead, vaadates järgemööda Briethat, Miseriat, Rened, Helenet ja teisi.

Kas sa oled kadunud, siin võib hästi kaduma minna. küsis Rene Heleneld

Brietha oli lossi imetlemisega nii ametis, et ta küsis siis:"Ah, mida? Minust räägite või?"

Ma küsisin kas sa olen kadunud? ütles Rene.

"Oh.. Ei... See tähendab jah.." kokutas Helene närviliselt ja otsis samal ajal oma õdesid. "Kas te olete ka esimesest klassist?" küsis ta julgelt.

Liisu noogfutas. "Jaa. Imelik koht, onju? Ma ei teadnudki et see võlukool on."

Helene hakkas ennast paremini tundma. Ta naeratas ja rääkis juba rahulikumalt ja ka enesekindlamalt. "Kuhu majja te tahate saada?" küsis ta uudishimulikult oma uute tuttavate käest.

Liisu mängis paelaga juustes. "ma arvan et Minosesse."

"Mina tahan ka Minosesse. Ma ei saaks Heliosse, seal on nii raske... Ja syfilus mulle ei meeldi..." ütles Helene ja jälgis Liisut.

Miseria vaatas Helenet ja noogutas talle. ,,Miseria," tutvustas ta end ja kehitas seejärel õlgu. ,,Mul pole oma kindlat vastust kuhu ma saada tahan," vastas ta rahulikul toonil ja vangutas seejärel pead.

Liisu piidles suurt tornikella. "Läki. Me jääme hiljaks."

"Lähme jah!" nõustus Helene ja (sorri) nad hakkasid kõik koos minema.

Lobivsev õpilastesumm valgus suurest uksest sisse. Vanemate majade õpilased istusid kuue pika laua taha. Saali ühes servas oli õpetjate laud ja selle ees tugtool. ? mõtles Liisu. Tugitooli seljatoel istuid kolm rotti, üks punane, üks sinine, üks kollane. Üks õpetaja astus ette. "Kui ma teie nime nimetan, tulete istute. Rotid otsustavad, mis majja te lähete!"
Siis öeldi: "Mätas, Liisu!"
Liisu istus närvitsedes tugitooli. Rotis siblisid ja siis üks kummardus ja sosistas: "Minos!"
Liisu naeratas ja suunsus kahte keskel asuva laua poole, istudes nä'rviliselt ühte. Ta vaatas ikka ootavaid sõpru. Kõlas: "Murderrose, Miseria!"

[Well, ma ei tea kes sõõlab? ]

Miseria seisatas vaikselt ja jälgis kogu seda värki.
Närviliselt Liisule naeratanud, jälgis ta , kuidas too sammus toolini ja istet võttis. Kui Liisu ära sõõlati, plaksutas ta Liisule valjusti ning lõpetas selle peagi, kui ta oma nime kuulis.
Alahuulde hammustades, suutis ta säilitada üsnagi rahulikku olekut ja sammus sirge seljaga toolini, kus ta istet võttis ja rotte vaatama jäi, endal ootusärevus sisemuses peagi plahvatamas.

"appi, appi, appi...!" sosistas Helene närviliselt, lehvitas oma õdedele ja näris küüsi. "Millal minu kord tuleb?" mõtles ta hirmuga.